Nädalad 24-32

 Kuni 28.nädalani oli suurimaks probleemiks kõrvetised. Kõrvetised hakkasid mind kimbutama juba 1.trimestril. Õnneks on olemas omeprasool. Ma vist ei olegi maininud, et juba alates positiivsest rasedustestist on mind kimbutanud rasedusnohu ja sellel rindel pole midagi muutunud. See on selline huvitav nohu. 1-2x päevas nuuskan õige-õige veidi, aga enamasti seisneb see nohu ninakinnisuses. 1.trimestril oli kordi, mil ma ei saanudki õhtuti nina kaudu hingata ja pidin suu kaudu hingama. 

28.nädalal jõudis kätte siis aeg, mil pidin dr Šoisi soovitusel uuesti ultrahelisse minema. Sel korral siis Tartu Ülikooli Kliinikumi. Sel hommikul oli mul kõigepealt kardiloogi visiit. Olin oma perearstilt suutnud välja nuruda saatekirja kardiloogi juurde. Lootsin, et kui riskirasedate arst ei pea keisrilõiget vajalikuks, siis ehk kardiloog mõistab selle vajalikkust. Minu kardioloog, kelle juures käisin ka pärast insulti, oli endiselt maailma kõige toredam inimene. Tema nõustus minu õe arvamusega, et miks ma olen riskirase, kui sünnitus minu jaoks mingit riski ei kujuta. Kardiloog toetas keisrilõiget ja pani selle ka digilukku kirja. Seejärel oli mul riskirasedate arsti vastuvõtt. Tema ukse taga ootasin juba naeratus näol. Ta luges kardioloogi arvamuse üle ja siis vaidlesime tükk aega. Riskirasedate arst soovitas mul endiselt psühholoogi juurde minna, et sünnitamishirmust üle saada. Mul aga pole sünnitushirmu, vaid hirm insuldi/ infarkti ees. Lõpuks ta nõustus keisrilõikega ja panime paika ka kuupäeva: 27.jaanuar 2021. Olin tema kabinetist väljudes niiiii õnnelik. Seejärel oli mul tarvis uriiniproov anda imepisikeses vetsus. Olin juba poti peale istunud, kui avastasin, et peaks käed ka ära pesema. Kui olin poti peal istudes käed ära pesnud, siis avastasin, et olin juba ka häda ära teinud:D Lõpuks õnnestus mul ikkagi paar piiska välja pigistada. Muutused põie töös on üldse väga märkimisväärsed raseduse jooksul. Esiteks tuli mul esimest korda elus aevastades pissitilk püksi. Teiseks on vahel nii, et tuleb iga 5 minuti tagant vetsus käia, vahel suudan 4h käimata olla. Kolmandaks tuleb sageli ainult väheke korraga ja see väheke tuleb ka tüki aja jooksul. Et tuleb 10 minutit poti peal istuda, et põis väikeste vaheaegadega täielikult tühjeneks. 5 minuti pärast võib selguda, et siiski täielikult ei tühjenenud. Ehk põie tundlikkus väheneb seoses rasedusega ja paljudel tekib ka inkontinents ehk uriinipidamatus. Tavaliselt küll vaid stressinkontinents ehk probleemid aevastamisel, naermisel, köhimisel jms. 

Lõpuks oli siis ultraheli. Ma ei olnud väga närvis, sest olin beebi liigutusi tundnud ja teadsin, et ta on elus. Samuti olid tema anatoomia ja füsioloogia olnud juba kahe erineva arsti arvates eelmistel kordadel korras. Suur oli siis minu ehmatus, kui kuulsin, et Lisete on ainult 3 tsentiili. Normaalne on 50 tsentiili ümber. Üle 90-ne ja alla 10-ne on patoloogia. Ehk Lisete oli meeletult kasvus maha jäänud. Alates 20.nädalast järjest progresseeruvamalt. 20.nädalal oli ta veel 18 tsentiili. Kuna meditsiinis jääb 18 väljaspoole patoloogiat, siis mulle poleks enam ultrahelisid tehtud. Mina aga teadsin, et ma ei ole väike ei pikkuselt ega kaalult, seega ei saa Lisete kuidagi 18 tsentiili olla. Seetõttu ma dr Šoisi juurde aja paningi, kus sain teada, et Lisete on veel väiksem (8 tsentiili). Ütlesin juba siis arstile, et võibolla on see minu südameravimist. Dr Šois ütles, et 28.nädala ultraheli põhjal saab paremini otsustada ja et lapsega on praegu kõik korras. Seetõttu olingi südamevaluta kõik need nädalad. 3 tsentiili tuli mulle nagu külm dušš. Endiselt ei leitud ei mul ega lapsel midagi viga olevat. Nutsin terve tee, mil günekoloogi vastuvõtule kõndisin. Günekoloog oli väga murelik ja üritas mind vastuvõtul veenda, et asi on väga tõsine. Selleks muidugi vajadust polnud, sest olin end juba väga ära nutnud. TÜK juhendi järgi tuli mind 2 nädala pärast uuesti ultrahelisse saata. Arst oli aga nii mures, et kutsus mind nädala pärast KTG-d tegema. KTG on protseduur, mis mõõdab loote südamelööke ja emaka kokkutõmbeid. 

Nutsin ka teel koju ja sain sellest nutmisest tohutu peavalu. Kui peavalu üle läks, siis nutsin õhtul veelgi rohkem. Arstid ei osanud loote kasvupiiratuse põhjust välja mõelda. Minul oli peas kaks mõtet: loote haruldane geenirike või minu südameravim. Südameravimi infolehel on kirjas, et võib põhjustada loote kasvupiiratust või surma. Samas minu riskirasedate arst pidas seda ohutuks mulle ja lapsele. Olin just tol päeval tema vastuvõtul küsinud, et kas ta on ka varem seda rasedatele kirjutanud ja kas kõik on olnud lastega korras. Ta ütles, et on seda ka varem välja kirjutanud ja kõikide beebidega on kõik korras olnud. Ju siis minu halb õnn taas kord! Otsustasin omaalgatuslikult südameravimi võtmise lõpetada. Kui südameravimiga oli minu pulss olnud 90 kandis, siis järgmisel hommikul oli mul pulss juba rahulolekus 122 ning vererõhuaparaat näitas ekstrasüstolit. Kui sinnamaani suutsin veel puhkamata 4.korrusele kõndida, siis nüüd ei jõudnud puhkamata enam 2.korrusest edasi. Ehk mitte just eriti kiita olukord. Pidin valima Lisete elu ja enda elu vahel, teades seda, et kui valin Lisete elu, siis võime ikkagi mõlemad surra. Valisin Lisete elu ehk riskisin enda südameinfarktiga ja võimalusega, et mõlemad sureme. Ma lihtsalt ei suutnud valida Lisete kindlat surma. 

29.nädalal tehti mulle KTG ja kõik oli korras. Sain teada, et see tunne, et Lisete keerab end kõhus ringi, kui jalutamas olen, on hoopis emaka kontraktsioon. KTG pidi kestma 20-30 minutit, aga ämmaemand unustas mind ära (ta ise oli teises ruumis vastuvõttu tegemas). Pidasin vastu 80 minutit, siis aga tuli mul nii suur pissihäda, et võtsin endal ise andurid küljest ja läksin vastuvõtulauda ja palusin neil minu ämmaemandale helistada ja teda teavitada, et ta on mind unustanud. Kui ma tualetist tagasi jõudsin, oli hirmunud ämmaemand juba kabinetis ja vabandas. Mina aga ei vajanud vabandusi, sest midagi hirmsat ei juhtunud, lihtsalt pissihäda kannatamine ja 80 minutit liikumatult olemine olid rasked. Kuna ma ise olen kord unustanud üldse ära, et patsient tuleb, ja mind polnud üldse majas, siis oli mul ämmaemandale väga kerge andestada:)

30.nädalal läksin siis päevastatsionaari. Tehti uriini- ja vereanalüüsid, ultraheli ja KTG. Kui varasemates ultrahelides arvestati ultraheli tähtaja järgi (27.01), siis sel korral arvestati viimase menstruatsiooni järgi (03.02), pluss veel üks päev oli mingi valearvestuse tõttu maha võetud. Ehk nüüd arvestati mu laps just nagu 8 päeva nooremaks. Selle kohaselt oli Lisete 50 tsentiili täpselt. Kui aga võrrelda eelmise ultraheli arvestuse järgi, siis oli Lisete kasvanud 3 tsentiili pealt 17 tsentiili peale. Ta oli 13 päevaga võtnud juurde peaaegu 500 grammi! Ultraheliarst ei suutnud seda uskuda ja mõõtis 2 korda üle. Päevastatsionaari arst ütles, et kõik on korras, ainult viirusanalüüside tulemused tulevad järgmisel päeval. Kutsus mind tagasi 3 nädala pärast. Riskirasedate arst käis ka mind vaatamas ja soovitas mulle viirpuutablette siinustahhükardia vastu. Ka tema ütles, et kõik minu analüüsid olid korras. Kui koju läksin, vaatasin ka ise analüüside vastuseid ja leidsin päris palju mitte korras tulemusi. Kõige hullem oli see, et uriinis oli glükoosi (5 ühikut nõutava nulli asemel). Lisaks oli raud madal. Tellisin endale Nõgeli superrauda. Ostsin ka viirpuutablette. Selgus, et seda oli Tartus vaid mõnes apteegis ja apteegis öeldi, et seda ravimit ei toodetagi enam ehk juurde ei ole midagi loota. Viirpuu imelisest mõjust südamele olin ka varem kuulnud. Olin lihtsalt unustanud, et sellised tabletid on olemas. Infoleht ütles, et rasedatel on nende tablettide kasutamine keelatud. Lisete liigutas ka end vähesest veelgi vähem esimeste viirpuutablettide võtmise päevade ajal ja ma olin väga mures, et ehk on tegu taas tablettidega, mida tita ei talu. Ma siiski jätkasin nende võtmist, sest need pakkusid vähest leevendust minu südameprobleemidele. Järgmisel päeval oli mul ämmaemand+günekoloog. Günekoloog (mitte enam esimeses nooruses) ütles, et ta pole kunagi oma praktika jooksul näinud, et ükski laps niimoodi 3 tsentiili pealt 17 peale läheb 13 päevaga. Kuigi päevastatsionaaris öeldi, et kui kõik on korras, ei pea ma järgmisel päeval enam uriiniproovi viima. Ja nende väitel oligi kõik perfektne. Kuna ma aga ise nägin arvutist, et kõik polnud kaugeltki korras, viisin siiski uuesti uriiniproovi. Sel korral oli glükoosi uriinis 5 ühiku asemel juba 17 ühikut. Arst ütles, et tõenäoliselt mul ikkagi on rasedusdiabeet, aga kuna ma keeldusin omal ajal GTT-st (glükoositaluvuse testist), siis pole midagi teha. 

Loomulikult oli midagi teha. Esiteks hakkasin koheselt rasedusdiabeedi dieeti pidama, mille rasedusdiabeedi Ameerika grupist sain. Esialgu ma arvasin, et mida vähem süsivesikuid, seda parem. Seega pidasin pigem ketodieeti. Seetõttu võtsin esimest korda raseduse ajal kaalust alla ja mul oli pidev nälg. Siis aga õppisin, et beebi vajab teatud hulgal süsivesikuid. Hakkasin väga täpselt süsivesikuid jälgima ja näljatunne kadus. Siis aga õppisin, et beebi vajab veel rohkem süsivesikuid. Siis juba tuli selline olukord, kus ma ei jõudnud nii tihedalt ja nii palju süüa kui vaja. Minu jaoks on see dieet väga-väga raske, sest ma olen terve elu tarbinud meeletutes kogustes süsivesikuid. Lisaks ma pole kunagi armastanud liha ja juustu. Nüüd aga koosneb mu dieet lihast ja juustust ning ma ei saa maiustusi süüa. Lisaks olen alati püüdnud vältida magusainetega tooteid. Nüüd aga olen pidanud hakkama neid tarbima, sest magusavajadus on nii suur. Samuti ei saa ma süüa puuvilju, mida ma väga armastan. Samuti pean sööma juurvilju, mis mulle üldse ei maitse. Igatahes otsustasin paari päeva pärast võtta julguse kokku ja soetada glükomeetri. Oli ju testimine mulle selge sellest ajast, kui mu kassil oli diabeet. Mõtlesin, et igaks juhuks testin. Et äkki ikkagi ei ole mul rasedusdiabeeti ja saan kohe minna sefiiritorti ostma. Mõõtsin veresuhkrut 2h pärast sööki ja see oli ideaalne. Olin nii õnnelik. Järgmisel hommikul otsustasin mõõta nn paastusuhkrut. Minu teadmiste põhjal (mis hõlmasid diabeeti, mitte rasedusdiabeeti) pidi hommikune suhkur olema kindlasti okei, kui juba pärast sööki suudab organism oma tööd teha. Selgus aga vastupidine. Mu suhkur oli korralikult korrast ära. Õppisingi, et rasedusdiabeedi puhul ei lase öösiti vallanduvad rasedushormoonid insuliinil oma tööd teha ja hommikune veresuhkur on kõrge. Teavitasin oma riskirasedate arsti ka, et mul on diabeet. Lootsin siiski, et hästi korralik dieedipidamine viib mu numbrid normi ja ma ei pea süstima hakkama. Paraku juhtus paari päeva pärast nii, et paastuglükoos oli juba 7,0. Siis ma kirjutasin riskirasedate arstile, et ta mulle ikkagi insuliini välja kirjutaks. Tegu siis sama insuliiniga, mida ma aastaid tagasi oma kassile süstisin. Arst soovitas mul süstida 8 ühikut. Kuna ma olen vägagi kursis, et kui ohtlik on hüpoglükeemia, siis ma otsustasin alustada 4 ühikuga. Järgmisel hommikul oligi veresuhkur normaalne, aga järgneval kahel päeval juba taas liiga kõrge. Seega hakkan doosi suurendama. Süstimine on küll valutu, aga ma ei teadnudki, et ka insuliini süstimisest jäävad järgi verevalumid. Otsustasin süstida reitesse, sest kõhtu hoian selle tarbeks, kui pärast sünnitust taas trombivastaseid süste pean hakkama tegema. 

Mure võimaliku hüpoglükeemia pärast viis minult ka igasuguse une. Magasin mitu päeva järjest vaid 4h öö jooksul.

Juhtus veel ka see, et päevastatsionaarile järgmisel päeval helistas mulle günekoloog ja ütles, et minu tsütomegaloviiruse proov oli positiivne ja et ma peaksin minema ja andma täpsema proovi ehk tsütomegaloviiruse DNA-proovi. Tsütomegaloviirus on üsna tavaline külmetushaiguse sarnane haigus täiskasvanutel. Kui rase on aga selles viiruses ja see kandub lootele (tõenäosus 33%), siis lootel võib see põhjustada surma või invaliidsust. Üks lehekülg, mida guugeldasin, ütles, et kui saad rasedana teada, et sul on tsütomegaloviirus, tuleks koheselt teha aborti. Lugesin põhjalikult ka tsütomegaloviirusega beebi invaliidistumise põhjustest. See kõik tekitas minus meeletut paanikat. Kui tsütomegaloviiruse DNA-proovi käisin andmas, siis küsisin ämmaemanda käest, et millal vastus võiks tulla. Ta ütles, et tal pole aimugi, sest ta pole kunagi sellisest proovist kuulnudki. Igatahes järgmisel päeval nägin digiloost, et vastus oli 0. Ma ei olnud päris kindel, et kas võin rõõmustada. Sellest järgmisel päeval helistas arst ja ütles, et mul pole tsütomegaloviirust ja esimene proov oli lihtsalt olnud valepositiivne. Rasedus võib paraku anda valepositiivseid vastuseid. Vot selline hirmus läbielamine.

Käisin ka silmaarsti juures ja minu nägemine on rasedusega halvenenud -0,75 võrra. Kui enne rasedust oli -4, siis nüüd -4,75. Valgel ajal näen ma kenasti, aga mida hämaram on, seda halvem mul on näha. Õhtuti ei näe lugeda telekaekraanilt peenemat kirja. Arst ütles, et see on põhjustatud sellest, et raseduse ajal kogub keha endasse vett ja silmaläätse kuju muutub ning et see tõenäoliselt taastub 1,5 aasta jooksul pärast sünnitust.