Esimesed 14 nädalat

Kui esmaspäevasel päeval bussiga Tartust Tallinna sõitsin, tekkis mul järsku meeeeeeletu söögiisu. Meeletu isu soolase ja rasvase järele. See oli selline isu, mida oli võimatu sõnadesse panna. Mul polnud midagi söödavat kaasas. Olin kodus kõhu täis söönud. Nii hull söögiisu, et ma mõtlesin, et suren enne kohalejõudmist. Lugesin minuteid. Kohale jõudes läksin koheselt Tallinna Bussijaama kohvikusse ja tellisin suure päevaprae, piima ja kaks soolast saiakest ja sõin kõik viimseni ära. Samal õhtul tekkis mul vastupandamatu isu hiina toidu järele. Ja ma tellisingi Boltist hiina toitu ja sõin kõik ära. Toit polnud veel kunagi nii maitsev olnud. Kogesin oma esimesi toiduorgasme (juba bussijaamas). Võin etteruttavalt öelda, et toiduorgasmid on seni olnud raseduse kõige parem (või õigemini ainus hea) asi.  

Laupäeval tegin rasedustesti. Lihtsalt igaks juhuks. Oli negatiivne. Pühapäeva hommikul tegin ka igaks juhuks. Ei näinud teist triipu. Aga igaks juhuks läksin akna juurde ja mulle nagu viirastus megagigahele teine triip. Tegin telefoniga pildi ja pildi peal ei olnud enam midagi näha. Saatsin selle siiski oma parimale sõbrannale, kes oli tol hetkel rase (meil on täpselt 3 nädalat vahet). Ta ütles, et näeb teist triipu. Tegin veel 3 testi. Ise ma eriti midagi ei näinud, pildi pealt ammugi mitte. Aga sõbranna nägi. Läksime siis kohe kohvikusse tähistama ja sõime pannkooke vahukoore ja jäätisega. Mul oli tema pärast hea meel, aga ise ma veel ei uskunud, et ma rase olen. Küsisin sõbranna käest tuhat korda üle, et kas ta on ikka kindel, et ta nägi teist triipu. Ta näitas siis oma telefonist pilti ja zoomis ning väitis, et on teine triip. Mina ei näinud midagi. Järgmisel hommikul oli sama lugu, et midagi nagu oleks olnud ereda valguse käes eriti pingsalt jõllitades. Ülejärgmisel hommikul oli sama lugu, kuid ma olin parima sõbranna käest saanud digitaalse rasedustesti, mis ütleb kohe ära, kas oled rase või ei ja mitu nädalat. Ma teadsin, et kuna teine triip oli praktiliselt nähtamatu, siis ei saanud digitaalne test veel positiivne olla (sest digitaalne vajab suuremat rasedushormooni kontsentratsiooni). Sõbranna ütles ka, et ma ootaksin veel mitu päeva. Aga mu uudishimu oli megasuur. Mul oli plaan, et nagunii rasedustest ei näita midagi. Tellin siis digitaalseid teste juurde ja kuna need tulevad nii kiiresti kohale, ei saagi sõbranna teada, et ma tema antud testi ära raiskasin. Plaan olemas, tegin testi. Ja testile tuligi kiri "pregnant". Ma hüppasin sisemiselt rõõmust. Teadsin, et nädalate arv ilmub hiljem. Eeldasin, et ekraanile ilmub "1-2", aga ilmus hoopis "2-3" ehk 4-5 nädalat rasedust. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, sest samast uriinist tehtud ribatesti teine joon oli ikka megaõrn. Mõtlesin, et ju andis test veidi liiga optimistliku tulemuse. Lugesin netist, et selles staadiumis katkeb iga neljas rasedus ehk katkemise protsent oli 25%. Ülikõrge. Ma ei teadnud varem, et niiiiii palju rasedusi katkeb. Seega polnud ma eriti lootusrikas. Jätkasin ribatestide tegemist ja need ei läinud üldse tumedamaks. Olin juba kindel, et rasedus on katkenud, sest rahvusvahelises Facebooki beebigrupis naised jagasid oma teste, mis iga päevaga läksid silmnähtavalt tumedamaks. Tellisin siis endale 50 uut ribatesti. Sain reedel testid kätte. Käisin pikal jalutuskäigul ja püüdsin uriini iga hinna eest võimalikult kaua kinni hoida. Tegin testi ja teine triip läks tumedaks. Hüppasin mööda korterit ringi ja karjusin rõõmust. Kirjutasin sõbrannale, et olen vist tõesti rase. Samas ma ei uskunud ikka, et saan rase olla, sest enda arvates oli mul enesetunne liiga normaalne, et rase olla.

Sõbrannal oli juba süda paha ja kirjutasin talle, et ma olen tema peale nii kade ja tahaksin ka, et mu oleks süda paha. Sõbranna vihastas sellise lolli jutu peale. Mina olin ikka kade. Ja siis saabuski see päev, mil ma hakkasin oma soove kahetsema. Olin Tallinn-Tartu bussi peal ja tundsin järsku meeletut soovi oksendada. Hakkasin kaasas olnud võileiba sööma ja suutsin mitte oksendada. Rasedust oli 6+4 (esimene number tähistab nädalaid, teine päevi). Järgmisel hommikul oksendasin kolm korda. Olin enne söönud kirsse ja terve WC-pott oli punane. Alguses kohkusin väga ära, aga siis mõistsin, et tegu on siiski kirssidega. Kui tavaliselt inimesed tunnevad end oksendamise järgselt kergendatult, siis mina pole üks neist. Mul on juba lapsest saati olnud oksendamisfoobia. Ma ei oksenda kunagi üks kord, alati nutan oksendades ja ma ei tunne end kunagi pärast kergendatult, vaid meeletult halvasti. Ma olen alati andnud endast kõik, et mitte oksendada. Nii ka nüüd. Lebasin kogu ülejäänud päeva voodis vaakudes elu ja surma vahel. Saatsin kasupoja poodi, et ta tooks mulle B6 tablette, mis väidetavalt pidid rasedusiivelduse vastu aitama. Hakkasin neid võtma. Järgmisel hommikul oksendasin 5 korda. Diskuteerisin sõbrannaga, et kas kutsuda kiirabi või mitte. Helistasin ka TÜ Kliinikumi ja sealt öeldi, et nad ei anna rasedatele iivelduse vastu midagi, teevad ainult tilka, kui on vaja. Ja et kui mul on vedelikupuudus, tulgu ma EMO-sse. Ma ei olnud võimeline EMO-sse minema, lisaks oli mul hirm koroonaviiruse külgesaamise osas. Seega ma ei läinud. Järgmisel päeval oli mul esimene günekoloogi vastuvõtt. Tol päeval ma ei oksendanud ja suutsin kohale minna. Mul oli väga tore arst. Erakliinikus, kuid siiski Haigekassa raha eest. Kui ma loetlesin talle üles kõik oma haigused (varasem insult, tahhükardia, migreen), siis ta ütles, et olen riskirasedate riskirase ja vangutas pead. Rääkisin talle oma oksendamisest ja ta kirjutas mulle välja oksendamisvastase ravimi. Ütles, et ma võtaksin seda vaid siis, kui olen ühel päeval oksendanud enam kui kolm korda. Nägin esimest korda oma last ekraanil. Muide, panin esialgu esimese arstiaja 8.rasedusnädalaks, aga muutsin siiski varasemaks, sest tahtsin vanaemale kinkida 80.juubeliks pildi tema lapselapselapsest. Mõtlesin, et saan kuulda ka lapse südamelööke, aga ei saanud. Arst ei öelnud ka, et mitu korda minutis beebi süda lõi. Nägin südamelööke vaid ekraanilt ja need tundusid beebi kohta väga aeglased. Seega olin mures kuni järgmise ultrahelini. Lisaks ütles arst, et mu emakas on liigses toonuses ja pole midagi, mis ma selle vastu teha saaksin. Guugeldasin siis seda arsti juurest lahkudes ja hakkasin kartma, et emaka liigne toonus põhjustab raseduse katkemise. Proovisin siis senisest veelgi vähem liikuda ja liigutada. Lugesin, et liigse emaka toonuse puhul määratakse sageli voodirežiim. Ja olgem ausad, iiveldus aheldas mind nagunii voodisse. Igatahes hirm emaka liigse toonuse ees saatis mind tollest päevast alates. Katsusin pidevalt kõhtu, et ega see liiga kõva ei ole jne.

Teadsin, et pean rasedaks jäädes hakkama käima riskirasedate arsti juures. Olin teda juba enne rasedust külastanud ja teadsin, et pean rasedaks jäädes hakkama end igapäevaselt süstima, et vähendada insuldiohtu. Kartsin seda üle kõige. Ma ei karda süstlaid, ma ei karda verd, kuid ma kardan kohutavalt valu. See teadmine pani mind kahtlema, et kas ma üldse tahan rasedaks jääda. Aga ma ikkagi otsustasin, et olen lapse nimel valmis selle läbi tegema. Peamiselt lohutasin ma end sellega, et see jõuab kätte alles siis, kui rasedaks jään. Ja äkki ei jäägi rasedaks. Kui lõpuks riskirasedate arst selle ravimi välja kirjutas, siis ma vaatasin läbi kõik Youtube´i videod, mis selle süstimise kohta tehtud oli. Peaaegu kõik naised rääkisid meeletust-meeletust valust. Et see on üks valusamaid süste ja see kipitab veel kaua-kaua pärast süstimist. Lisaks ma teadsin, et nõel on megapikk. Käisin siis apteegis ja ostsin kolme kuu retseptid välja. Rasedatel on retseptidel 100%-line soodustus. Haigekassa maksis minu eest 243 eurot!!! 243 eurot, kujutage ette!!! Kolme kuu eest!!! Lihtsalt meeletult uskumatu!!! Ma ei saanud tol ööl magada. Kogu aeg mõlkus meeles mõte, et hommikul pean end süstima. Õnneks olin aasta aega süstinud oma diabeetikust kassi. Seega tundsin end kui professionaalne õde. Olin valmis maailma kõige meeletumaks valuks. Valu oli aga miljon korda väiksem, kui ma olin arvanud. Hiigelnõela enda sisse suskamine polnud peaaegu üldse valus. Ravimist tulenev valu hakkas pihta alles süstimise poole peal. Tuli lihtsalt süstimise lõpus olla tugev. Ja pärast süstimist valutas küll veel veidi, aga siis oli juba süst tehtud. Kõige raskem oligi süsti lõpuosa, kus on juba päris valus, aga tuleb kindlameelselt aeglaselt edasi süstida (seda süsti tuleb teha aeglaselt, muidu on veel valusam). Ma olin kindel olnud, et kui teistel naistel oli valus, siis minul on väljakannatamatult valus, aga polnudki nii. Ma jäin ellu. Ise ka ei uskunud. Loomulikult jäid verevalumid. Kui arst oli öelnud, et kõige vähem valus on süstida naba ümbrusesse, siis tegelikult päris naba ümbrusesse ei tohi üldse süstida. Ja kõige vähem valus oli süstida külgedesse, mitte kõhtu. Nii nagu videod õpetasid. Ma ei plaaninud süstida kohtadesse, kus olid juba ees verevalumid, et vältida eluaegsete sõlmekeste tekkimist. Plaanisin hakata süstima igasugustesse kohtadesse (rasva mul jagub ka mujal kui kõhul). Nii kaugele siiski asi ei jõudnud. Olin saanud süstida 14 päeva (ja süstimine ei läinud kergemaks, mul oli endiselt raskusi magamisega, sest hommikuti ootas süstimine, verevalumeid oli aina rohkem, nende tõttu ei saanud ma olla külili jne), kui käisin riskirasedate arsti juures ja ta tegi mulle rutiinse vereproovi. Hilisõhtul vaatasin enda tulemusi digiloos ja hirmuga avastasin, et minu maksanäitajad olid tõusnud võrreldes tavapärasega üle kolme korra. Kirjutasin kohe arstile, et ma ei julge enam süstida. Arst kirjutas vastu, et maksanäitajate tõus ei ole absoluutselt seotud süstimisega, vaid rasedusiivelduse tõttu tekkinud toitainete vaegusest. Selleks ajaks olin kahe nädalaga juurde võtnud 8kg, sest pidev söömine oli ainus asi, mis iiveldust leevendas. Kui mul midagi läks kurgust alla, siis ei tulnud midagi üles. Nii et ma sõin ja sõin ja sõin. Seega ei olnud mul mingit toitainete puudust. Ravimi infoleht ütles, et enam kui ühel inimesel kümnest tekib maksaensüümide aktiivsuse tõus. Seega oli minu jaoks asi kindel. Enam ma ei süsti. Muidugi oli mul hinges meeletu hirm. Lugesin läbi kõikvõimalikud teadusartiklid insuldijärgse raseduse kohta ja aspiriini ja Clexane kohta. Sain teada, et raseduse ajal insuldioht küll suureneb, kuid mitte oluliselt. Kõige suurem oht on 1 päev enne sünnitust, sünnitusel ja 2 päeva pärast sünnitust. Ja et paljud arstid määravad vaid aspiriini. Ja et aspiriini ei tohiks esimesel trimestril võtta (ma juba olin võtnud arsti käsul). Uurisin ka Clexane ja maksakahjustuse seoseid ja tõesti, on palju juhtumeid, kus Clexane on põhjustanud maksakahjustuse. Õnneks küll artiklid ütlesid, et maks peaks süstimise lõpetamise korral kuu ajaga taastuma. Kirjutasin siis arstile suure hirmuga, et ma olen kindlalt otsustanud, et enam ei süsti. Arst ei öelnud midagi, pani vaid uue aja. Lisaks sain teada, et minu isa (ma ei ole teda kunagi tundnud) oli samuti noorena üle elanud insuldi. Seni teadsin, et ma olen ainus suguvõsas, kes on insuldi üle elanud. Seega mu hirm uue insuldi ees suurenes veelgi. Järgmised päevad elasin pidevas hirmus, et nüüd kohe saan insuldi. Oh jah, seda ei maksa mainidagi, kui palju ma siis nutsin, kui sain teada, et mul on tekkinud maksaprobleemid. Tundsin end nii õnnetuna ja nii üksikuna. Ja lootusetuna!

Umbes kuu aega pärast Clexane süstimise lõpetamist oli mul insuldi 1a kontroll. Selle käigus tehti ka vereproov ja mu maksanäitajad olid taas korras. Ma olin üliõnnelik!

Mul oli plaan hakata iga tund võimlema ja pikkadel jalutuskäikudel käima ja kavatsesin hakata kandma tugisukki ning kavatsesin meeletult vett hakata jooma jne. Kõik selleks, et trombi ennetada. Tegelikkuses möödus mu elu ikka iivelduse tähe all voodis lebades ja vaeveldes. Ühel õhtul pesin hambaid ja oksendasin selle peale mitu korda. Hammaste pesemine oli ja on kõige hirmsam asi raseduse ajal, mis kutsub esile iiveldust. Minu puhul. Ma läksin palju kordi magama nii, et ei pesnudki hambaid. Kui muidu kutsus hammaste pesemine esile vaid meeletut iiveldust, siis pärast seda oksendamist hakkasin ma hammaste pesemist veelgi enam vältima. Isegi vannituppa minemist hakkasin vältima. Igasugune seismine pani mu juba nõrkema. Ka näo pesemine ja duši all käimine oli tõeline pingutus. Ma olin alati megaõnnelik, kui mul õnnestus duši all ära käia. Tundsin iga kord pärast seda nagu vääriksin Nobeli preemiat. Mida aeg edasi, seda väiksemaks läks hirm uue insuldi ees. Samas ära ei kao see kunagi muidugi. Mis aga paremaks ei läinud, oli iiveldus. Ma muudkui sõin, sõin, sõin. Valimatult. Kõike, mis hing tundis, et võiks iivelduse vastu aidata. Alguses tahtsin pitsat, siis hamburgereid, siis lihapirukaid. Olgu öeldud, et enne rasedust polnud ma kunagi olnud kiirtoidufänn. Küll aga meeletu magusafänn. Magusaisu oli aga kadunud. Ainus, mis mind vahel köitis, oli jäätis. Jäätis mõjus iivelduse vastu päris hästi. Hiljem igasugused meeletud isud kadusid, aga iivelduse vastu tuli siiski süüa. Muidu peaksin igal hommikul võtma südameravimit pool tundi enne sööki. Seda ma aga teha ei saanud enam. Võtsin koos söögiga. See viis mu pulsi ja vererõhu mõneks ajaks kõrgeks. Lisaks muidugi see maksakahjustuse värk põhjustas seda. Kui ma aga ennast enam ei süstinud ja hakkasin ravimi kõrvale sööma vaid saia, siis pulss ja vererõhk langesid taas normaalsele tasemele.

Viimane oksendamine oli 10.nädalal. Iiveldus pole aga siiani möödunud. Ma lootsin kogu aeg, et tuleb päev, mil enam ei iivelda. Sõbrannal lõppes iiveldus 9.nädalal. Seega alguses ootasin 9.nädalat. Siis järgmine lootus oli 12.nädal, mil platsenta pidi üle võtma ja iiveldus pidi ära kaduma.... Ei midagi! On hetki, mil ma tunnen end enam-vähem. On hetki, mil okse on reaalselt kurgus. Kirjeldasin ämmaemandale, et vahel tahan küüntega mööda seina üles ronida ja vahel nutan lihtsalt... Mul ei ole hommikuiiveldus, mul on terve päeva kestev iiveldus. Kui ma öösel vetsus käisin, siis ei suutnud ma meeletu iivelduse tõttu enam uinuda. Seega ma sõin öösiti, et iiveldus mööduks ja ma saaks taas magada. Üldse pole mu uni raseduse ajal kiita olnud. Kui rasedad magavad tavaliselt palju, siis mina magasin enne rasedust palju. Kui normaalne inimene magab öö jooksul 7-8h, siis mina magasin enne rasedust 9-12 tundi. Mõnikord 14 tundi. Peamiselt 10h. Kui ma olin vähem kui 9-10h maganud, olin terve päev väsinud. Ja sageli tegin ma enne trenne ka lõunaune. Et ma magasin öösiti 10h ja päeval ka siis 0,5-2h. Rasedana olen ma aga maganud 6-7h. Ja päeval pole maganud. 

11+4 oli mul Oscar ultraheli. Ma ei suutnud ärevuse tõttu magada, terve hommik istusin kõhulahtisusega vetsus, sest nii suur hirm oli. Ma ju ei teadnud, et kas minu lapse süda üldse lööb. Kui arst ultraheliaparaadi kõhu peale pani, siis alguses polnudki last kusagil näha ja ma vaatasin, et appi, last polegi enam. Aga laps oli hästi-hästi vasakul ja täiesti olemas. Siis ma hoidsin hinge kinni, et kas süda lööb. Ja süda lõi! Ja nägin ka monitorilt, et regulaarselt lõi. 150 korda minutis. Küsisin ka emaka liigse toonuse kohta. Arst ütles, et liigne toonus on ikka olemas, aga ma ei peaks muretsema. Kui esimese ultraheli järgselt muretsesin emaka liigse toonuse pärast ja selle pärast, et kas süda ikka lööb korralikult. Siis teise ultraheli järgselt eelkõige selle pärast, et jalgu polnud ultrahelis peaaegu üldse näha. Lugesin küll pärast, et jalad on võrreldes kätega väiksemad ja arenevad hiljem, aga mure ikka jäi.

12+6 jäin ma haigeks. Kurguvalu, palavik (37,4). Hiljem lisandus nohu, siis köha. Lugesin, et alates 37,5 tuleb rasedana palavikku alandada. Mul palavik kunagi üle 37,4 ei läinud. Ilmselt polnud tegu koroonaga, sest olin eelmisel õhtul käinud jalutamas. Jäin vihma kätte ja kõndisin mitu tundi märjana koju. Olin õhukeselt riides ja vihmavari oli küll kaasas, aga sellest polnud tugeva vihmasaju puhul palju abi. Siiski püsisin kodus ja ei käinud jalutamas ega poes. Lihtsalt lebasin voodis. Kokku olin haige umbes 12 päeva. Lõpuks jäid palavik (37,2) ja nohu. Siis sain aru, et väike palavik ja nohu on raseduse tõttu, mitte külmetuse tõttu. Mul oli vahelduva eduga kogu raseduse vältel olnud väike palavik. Ja nohu oli olnud juba enne positiivset rasedustesti. Vahepeal oli nina nii kinni, et sain hingata vaid suu kaudu.

Ja siis veel kuumalaine. Sel ajal kui mul oli kõige hullem iiveldus, oli ka kuumalaine. Nädalaid ja nädalaid. Ostsin ventilaatori, aga sellest polnud abi. Toas oli ööpäevaringselt 31 kraadi (soojustatud paneelmaja, ühepoolsed aknad). Õue ei suutnud ma ammugi päikese kätte minna. Higi voolas ja vähkresin ja lihtsalt olin väga kurb. Kui ma muidu olin alati unistanud septembribeebist või oktoobribeebist, et siis saab suvel suure kõhuga mõnusalt olla ja ei ole vaja suuri talveriideid ja libedust karta. Siis see kuumalaine pani mu meelt muutma. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin kuumalaine ajal lõpurase olema... Õudne!

Ja 14+6 tuli uudis, et mu Tallinna vanaema on surnud. Ta oli ainus, kes minu ja tita pärast palvetas. Helistasin talle alati, kui mul oli raske. Nüüd ei ole mul vanaema, kel oli eriline palvevõime. Ta ei näinudki kunagi oma lapselapselast. Ja minu tital on nüüd ainult üks vanavanavanem järel. Nii kurb. Ma loodan, et vanaema vaatab meie järgi nüüd taevast. Hoiab ja kaitseb meid.