Postitused

Sünnitus #metoo

Kuigi mu kohver oli pakitud juba 30.nädala paiku, hakkasin ma kõike ümber pakkima. Näiteks olin ma nende nädalate jooksul kohvrist ära joonud kõik proteiinijoogid, mis ma kaasa olin pakkinud:D Ilmad olid väga külmaks läinud ja pakkisin lapsele veelgi soojemaid riideid kaasa jne. Lõpuks pakkisin pool ööd ja saingi magada vaid 2h. Saabusin osakonda umbes kella 12 paiku ja mul oli kaasas reisikohver, seljakott, sülearvuti, beebi turvatool ja kilekott söögiga. Vastuvõtus ahhetati ja ohhetati, et mul on nii palju asju ja neil pole neid küll kuhugi panna. Tahtsid beebi turvatooli minu õega tagasi saata, aga ütlesin, et see pole võimalik. Mulle tehti covid proov. Olin seda kartnud raseduse algusest peale ja ükskõik millisel teisel juhul ma oleksin sellest keeldunud, aga antud juhul ma lihtsalt pidin selle laskma ära teha. Surusin pea vastu seina, põimisin jalad ümber toolijalgade ja istusin oma käte peale. Proovivõtja (üks toredamaid ämmaemandaid üldse) torkas selle pulga mulle ninna ja ma mõ...
Postita kommentaar
Lisateave

Nädalad 33-39

 Kui esimene insuliinisüst tõmbas mu näidud automaatselt alla, siis mida suuremaks süstitavad ühikud läksid, seda kõrgemaks tõusid minu näidud. Kahtlustasin Somogyi efekti. See on siis olukord, kus insuliin langetab veresuhkrut liiga palju ja keha tõstab seetõttu ise veresuhkrut, mille tagajärjel tõuseb veresuhkru tase liiga kõrgele. Fakt, et insuliini süstimine põhjustas veelgi kõrgemaid näitusid, tegi mind nõutuks ja põhjustas taas palju pisaraid. 33.nädalal oli mul taas päevastatsionaari aeg. Sel korral oli taas pulss 136. Pidin taas andma uriiniproovi ja siis saadeti ultraheli tegema. Lisete oli uue tähtaja järgi 51 tsentiili. Ta oli kolme nädalaga kasvanud umbes 700 grammi ja oli nüüd 2175 grammi. Küsisin, et kas ma saaks ka Lisete nägu näha.  Lisetel olid suured punnis põsed. Arst ütles teda vaadates, et ta on juba kõvasti rasva kogunud:) Arst ütles, et nina on tal lössis vastu emakaseina:) Lootevedelikku oli ka juurde tulnud (kuigi peaks vähenema), aga seda ei olnud vee...
Postita kommentaar
Lisateave

Nädalad 24-32

 Kuni 28.nädalani oli suurimaks probleemiks kõrvetised. Kõrvetised hakkasid mind kimbutama juba 1.trimestril. Õnneks on olemas omeprasool. Ma vist ei olegi maininud, et juba alates positiivsest rasedustestist on mind kimbutanud rasedusnohu ja sellel rindel pole midagi muutunud. See on selline huvitav nohu. 1-2x päevas nuuskan õige-õige veidi, aga enamasti seisneb see nohu ninakinnisuses. 1.trimestril oli kordi, mil ma ei saanudki õhtuti nina kaudu hingata ja pidin suu kaudu hingama.  28.nädalal jõudis kätte siis aeg, mil pidin dr Šoisi soovitusel uuesti ultrahelisse minema. Sel korral siis Tartu Ülikooli Kliinikumi. Sel hommikul oli mul kõigepealt kardiloogi visiit. Olin oma perearstilt suutnud välja nuruda saatekirja kardiloogi juurde. Lootsin, et kui riskirasedate arst ei pea keisrilõiget vajalikuks, siis ehk kardiloog mõistab selle vajalikkust. Minu kardioloog, kelle juures käisin ka pärast insulti, oli endiselt maailma kõige toredam inimene. Tema nõustus minu õe arvamusega...
Postita kommentaar
Lisateave

Nädalad 15-23

 Nonii... iiveldus on mul vahel ikka, aga oksendanud pole ma enam tõesti alates 10.nädalast. Iiveldust ei esine iga päev ja kui esinebki, siis vaid paar tundi maksimaalselt. Lisaks on see iiveldus väga minimaalne võrreldes varasemaga. Ma ei pea ka enam iivelduse tõttu sööma, samuti pole mul mingeid hirmsaid isusid. Lihtsalt on enamus ajast hundiisu ja söön 3x rohkem kui enne rasedust. Mida väiksemaks läks iiveldus, seda suuremalt tuli tagasi magusaisu. Nii et kui esimesel trimestril sõin põhimõtteliselt vaid soolast, siis nüüd olen tagasi oma tavapärase magusaarmastuse juures. Kaalu tuleb juurde küll umbes 2x rohkem kui peaks, aga võrreldes esimese trimestri meeletu kaalutõusuga on siiski olukord väga hea.  Üks suurimaid asju sel ajaperioodil olid loote esimesed liigutused. See oli 17.nädalal. Istusin WC-poti peal kägaras (küünarnukid reite peale toetumas) ja tundsin kolme nõrka lööki oma alakõhus. Järgmisel päeval oli mul ämmaemanda aeg ja ta arvas, et see, mida tundsin, võis...
Postita kommentaar
Lisateave

Esimesed 14 nädalat

Kui esmaspäevasel päeval bussiga Tartust Tallinna sõitsin, tekkis mul järsku meeeeeeletu söögiisu. Meeletu isu soolase ja rasvase järele. See oli selline isu, mida oli võimatu sõnadesse panna. Mul polnud midagi söödavat kaasas. Olin kodus kõhu täis söönud. Nii hull söögiisu, et ma mõtlesin, et suren enne kohalejõudmist. Lugesin minuteid. Kohale jõudes läksin koheselt Tallinna Bussijaama kohvikusse ja tellisin suure päevaprae, piima ja kaks soolast saiakest ja sõin kõik viimseni ära. Samal õhtul tekkis mul vastupandamatu isu hiina toidu järele. Ja ma tellisingi Boltist hiina toitu ja sõin kõik ära. Toit polnud veel kunagi nii maitsev olnud. Kogesin oma esimesi toiduorgasme (juba bussijaamas). Võin etteruttavalt öelda, et toiduorgasmid on seni olnud raseduse kõige parem (või õigemini ainus hea) asi.   Laupäeval tegin rasedustesti. Lihtsalt igaks juhuks. Oli negatiivne. Pühapäeva hommikul tegin ka igaks juhuks. Ei näinud teist triipu. Aga igaks juhuks läksin akna juurde ja mulle ...
Postita kommentaar
Lisateave