Sünnitus #metoo

Kuigi mu kohver oli pakitud juba 30.nädala paiku, hakkasin ma kõike ümber pakkima. Näiteks olin ma nende nädalate jooksul kohvrist ära joonud kõik proteiinijoogid, mis ma kaasa olin pakkinud:D Ilmad olid väga külmaks läinud ja pakkisin lapsele veelgi soojemaid riideid kaasa jne. Lõpuks pakkisin pool ööd ja saingi magada vaid 2h. Saabusin osakonda umbes kella 12 paiku ja mul oli kaasas reisikohver, seljakott, sülearvuti, beebi turvatool ja kilekott söögiga. Vastuvõtus ahhetati ja ohhetati, et mul on nii palju asju ja neil pole neid küll kuhugi panna. Tahtsid beebi turvatooli minu õega tagasi saata, aga ütlesin, et see pole võimalik. Mulle tehti covid proov. Olin seda kartnud raseduse algusest peale ja ükskõik millisel teisel juhul ma oleksin sellest keeldunud, aga antud juhul ma lihtsalt pidin selle laskma ära teha. Surusin pea vastu seina, põimisin jalad ümber toolijalgade ja istusin oma käte peale. Proovivõtja (üks toredamaid ämmaemandaid üldse) torkas selle pulga mulle ninna ja ma mõtlesin, et jube ebamugav, et nüüd on see tehtud, kannatasin ära. Seejärel läks see ora sügavamale, mõtlesin, et okei, nüüd on ajuni väljas, enam edasi ei saa järelikult minna. Seejärel läks see ora veel sügavamale, mõtlesin, et nüüd kindlasti enam ei saa sügavamale minna. Ja selliseid mõtteid oli umbes 8. Umbes poole peal hakkasin ma nutma. Ja kui ta lõpuks selle pulga mu ninast välja võttis, siis ma hakkasin hüsteeriliselt nutma ja nutsin seal viis minutikest. See oli minu elu esimene ja viimane koroonaproov. Ma tean, et paljud sõbrad on rääkinud, kuidas see on kergelt ebameeldiv tunne, mitte midagi hullu... Seega ma arvan, et ma olen lihtsalt ülitundlik inimene (mida ma ka olen). Igatahes oli see minu jaoks ülihirmus kogemus. Väga traumeeriv.

Seejärel juhatati mind palatisse. Minu palatikaaslane oli väga tore. Ka teda ootas hommikul ees plaaniline keiser. Arst kutsus mind kõrvalruumi ja vestles minu steriliseerimisotsusest. Ta küsis, et miks ma selle kasuks otsustasin. Ütlesin, et seetõttu, et on ime, et me mõlemad lapsega siiani elus oleme. Arst ütles, et ma ei peaks selle kasuks otsustama, sest ta on näinud minust veel haigemaid sünnitajaid. See väide ausaltöeldes mind ei lohutanud, et on olemas olnud veel haigemaid sünnitajaid:) Seega jäin enda otsusele kindlaks, et ma ei suudaks seda kõike uuesti läbi elada. Ja kui mu laps jääb ellu, ei taha ma riskida, et tema õe-venna nimel jääb ta emata. 

Mulle tehti KTG, mis näitas emaka kokkutõmbeid. 100st 100. Ise ma ei tundnud midagi. Ämmaemand ka ei läinud sellest paanikasse. Õhtul hiljem tehti veel üks KTG, too näitas tunduvalt väiksemaid emaka kokkutõmbeid. Seega oli suhteliselt kindel, et Lisete enne õiget aega veel tulema ei hakanud.

Mu palatikaaslane ütles, et ta on tõsimeeli ka närvide tõttu terve öö üleval. Tegelikkuses heitis ta kell 23 magama ja ma üritasin siis võimalikult haudvaikselt endale arvutis tegevust leida. Jäin lõpuks magama kella kolme paiku ja kella viie paiku ärkasin. Seega sain umbes 2h und.

Kui seni olin vaprat nägu teinud, siis  nüüd said närvid minust võitu ja hakkasin korralikult nutma. Mingi hetk tuli kirurg mind vaatama. Ta oli väga tore ja suutis mind lausa maha rahustada. Meil oli kokkulepe, et kuna ma olen äärmiselt nõrganärviline, siis kateeter pannakse mulle siis, kui olen juba narkoosi all ja mitte nn elusast peast. Käisin duši all. Operatsiooniriieteks oli eest lahtine pidžaamasärk. Nii et ma mõistan neid väiteid, et samahästi võiks ju alasti minna. Operatsiooniosakonnas mind vastu võtnud venekeelsed prouad (hooldajad) olid kõike muud kui sõbralikud. Nad olid äärmiselt kurjad minu peale, kui ma ei teadnud, et millal võib ühe laua pealt teise peale minna. Nad käitusid nii nagu ma iga päev käiks seal operatsioonil viimased 10 aastat, kuid ikka ei saa aru, millal tuleb mida teha.

See oli minu elu kolmas üldnarkoosis operatsioon ja esimene, mil ma juba enne narkoosi olin täiesti laua külge kinni seotud. Mu parem käsi oli nii kõvasti kinni seotud, et käes hakkas tundlikkus ära kaduma. Juba! Opp ei olnud alanudki veel. Siis tuli operatsioonisaali antestesioloogia resident. Ta küsis minu penitsilliiniallergia kohta. Rääkisin, kuidas mu kurk sellest tursesse läks ja aastaid hiljem kirjutas perearst mulle kogemata penitsilliini sisaldavad silmatilgad ja siis läksid mul silmad paiste. Resident arvas, et see ei ole midagi hullu ja ütles, et teevad ikka penitsilliini. Ma olin kergelt öeldes paanikas. Siis tuli tema juhendaja ja tema küsis, et kas turse tekkis minutite, tundide või päevadega. Ütlesin, et tundidega. Seejärel ta ütles, et nad siiski ei tee siis penitsilliini. Ma ohkasin kergendatult. Seejärel nad ütlesid, et teevad mulle narkoosi. Nägin koheselt, kuidas kollane valgus, mis minu kohal olevatest lampidest paistis, muutus lillakaks ja uduseks ja virvendavaks ning minu silmad hakkasid kinni vajuma. See tunne oli mulle tuttav ja mõtlesin, et nii, nüüd algabki narkoos ja asi ants. Minu üllatuseks ma siiski ei jäänud magama. Tundsin, et ma ei suuda hingata. Samas olin endiselt teadvusel. Siis tundsin, et ma ei suuda silmi avada, aga ma suutsin muid kehaosi liigutada. Liigutasin end nii palju kui see kinniseotuna vähegi võimalik oli. Kuna mu pea oli vaba, siis raputasin pead, et arstidele märku anda, et ma ei saa hingata, aga olen endiselt "elus". Siis avastasin, et suudan ka rääkida. Ütlesin, et ma ei saa hingata. Vanemarst ütles residendile, et ta ei ole sellist asja veel näinud, et nii suur kogus ei mõju. Käskis siis ravimit juurde teha. Mäletan, et ma endiselt ei saanud hingata normaalselt ja püüdsin veel erinevaid kehaosi raputada. Kuulsin, kuidas arst ütles, et ma hingan 60 korda minutis (norm on umbes 12-14). Huvitaval kombel ei olnud mul meeletut surmahirmu, mis muidu igati oodatavalt oleks pidanud tekkima. Ilmselt ravimite tõttu ei lülitunud sisse totaalset paanikaosakonda. Asja leevendas muidugi ka see, et minu hingamine polnud täielikult lakanud, vaid see oli lihtsalt suhteliselt võimatu. Igatahes siis ütles arst, et nüüd tuleb pärisnarkoos. Ja tuligi. 

Järgmisel hetkel kuulsin läbi une, et meditsiiniõde ütles, et ma talle oma käe annaksin. Andsin talle oma käe, silmad olid kinni. Jube uni oli. Mul oli täpselt selline tunne nagu keegi oleks mu kõhu lõhki lõiganud (ehk päris adekvaatne tunne). Mõistsin kohe, et operatsioon oli järelikult lõppenud ja ma olin intensiivis. Kurtsin kohe õele, et mu kõht valutab. Ta ütles, et ta veel ei saa valuvaigistit anda. Küsisin, et kas mu laps on elus. Õde ütles: "Ma ei tea. Kui nad tulevad, siis nad räägivad." Mõtlesin oma peas, et selge, sellist asja öeldakse, kui laps on surnud. Aga ma olin liiga "surnud", et nutta või paanikat teha. Mingi hetk õde tahtis mulle valuvaigistit anda, aga ma ütlesin, et ma ei jõua seda võtta. Ja nii oligi. Õde käis mitmeid kordi küsimas, et kas nüüd jõuan ja proovime ikka, see on nii väike tablett. Õde ütles, et ta tahaks mind ära saata, aga ei saa seda enne teha, kui ma olen tableti ära võtnud. Ma ei tea, kui palju aega mööda läks, aga lõpuks olin nõus proovima, kuid pead ma padja pealt üles tõsta ei jõudnud. Tablett oli pisike ja jõin kõrrega topsist vett peale. Muide, ma ei teinud seal osakonnas kordagi silmi lahti - ei suutnud. Seega pole mul vähimatki aimu, milline minu eest hoolitsenud õde välja nägi või kui palju patsiente seal oli jne. Kaks asja panid mind arvama, et operatsioon läks väga halvasti. Esiteks kuulsin meespatsiendi häält. Mulle oli öeldud, et lähen pärast oppi günekoloogia intensiivi. Mõistsin, et ma ei saa järelikult günekoloogia intensiivis olla. Seega mõtlesin, et järelikult olen kõrgema etapi intensiivis, kui siin on ka meespatsiendid. Arvasin, et midagi on väga hullusti järelikult. Mingi hetk kuulsin, kuidas üks õde ütles patsiendile: "Tere hommikust!" Teadsin, et narkoos algas kl 10.30. Seega ei saanud ma kindlasti enam hommik olla. Järeldasin oma peas, et järelikult olin ma olnud vähemalt ühe päeva koomas. Tegelikkuses oli kell 13.30, kui ma esimest korda silmad avasin. Seega ei olnudki hommik. Kes teab, miks meditsiinitöötaja arvates veel hommik oli. Igatahes olin ma enda arvates jube kaua audis olnud. Mingi hetk tuldi mulle järgi ja sõidutati mind voodiga günekoloogia intensiivi. Kusagil liftis oli esimene kord, kui ma pärast oppi silmad avasin. Ma ütlesin töötajatele, et ma ei suuda küll ühest voodist teise siirduda. Nad lohutasid mind, et ma ei peagi, saan jääda samasse voodisse.

Günekoloogia intensiivi valveõde oli üsna tore. Minu imestuseks oli ta intensiivis üksinda tööl. Vahepeal käis ainult hooldaja abis. Aga ta sai kõigega hakkama ja hoolitses meie eest hästi. Mingi hetk andis mulle kõrrega nn energiajooki. Kui mul mingi hetk pissihäda tuli, siis õde ütles, et mulle ei pandudki kateetrit. Hiljem arst ütles, et nad unustasid. Pidin siis siibrit kasutama. Minu hirm osutus asjatuks. Hooldaja tegi siibri kasutamise väga mugavaks ja privaatseks. Ma ei pidanud tundma häbi ega piinlikkust ning hiljem olin õnnelik, et ei pidanud kateetri tagajärgedega tegelema.

Õde ütles, et laps tuuakse minu juurde, aga teda ei toodud ega toodud. Ma olin endiselt narkoosiravimitest pilves, seega ma lihtsalt stoiliselt lebasin voodis, silmad kinni. Ma ei hellitanud lootust, et Lisetega on kõik korras. Ma ei uskunud, et ma teda päriselt kunagi näha saan. Umbes kell 15.30 tuli Tartu Tervishoiu Kõrgkooli maailma kõige toredam tudeng Lisetega palatisse. Lapsega kohtumine on ju nagu pimekohting. Ma ei saanud Lisetest isegi kunagi ühtegi pilti pärast 20.nädalat. Seega mul polnud aimugi, milline mu tütar välja näeb. Mõtlesin endamisi, et ehk juhtub minuga see lugu, et lapsed lähevad sünnitusmajas segamini ja kasvatan terve elu kellegi teise last, samal ajal kui minu beebi on kusagil ilma peal:) Juhtus aga nii, et kohe kui ma Lisetet kaugelt nägin, tundsin ta ära. Teadsin 100%, et tegu on minu lapsega. Asi polnud sarnasuses minuga, vaid lihtsalt tunne oli 100% õige. See on minu laps. Ta oli uskumatult ilus ja perfektne, ilusam kui ma kõige suuremas soovunelmas oleksin osanud ette kujutada. Ta oli suurem, kui ma oma vaimusilmas vastsündinut ette olin kujutanud. Samas oli ta nii tilluke, nii armas. Oeh, sõnadest jääb puudu. Küsisin tudengi käest, et kas ta oli terve see aeg nutnud. Tudeng ütles, et ei, ta oli terve aeg maganud ja et tema veresuhkur oli korras. Teatavasti diabeedi üks ohtudest on see, et beebi langeb sündides hüpoglükeemiasse. Lisete ärkas üles, kui ta minu voodisse asetati ja ta hakkas lohutamatult nutma. Nii kõvasti, et rinnapiima imemisest ei tulnud midagi välja. Tudeng viis ta siis tagasi sünnitusjärgsesse osakonda, andis talle pudelipiima. Ütles, et Lisete kugistas nagu hullumeelne. Seejärel tõi ta Lisete veel minu juurde, kus ta samuti üritas veidi rinnapiima süüa. Seejärel viidi ta kahjuks tagasi ja mina jäin edasi intensiivi.

Kõige ebameeldivam kogemus oli minu jaoks 27.jaanuaril umbes kella 19.30 paiku õhtul intensiivravil, kui minu juurde tuli valvegünekoloog. Noorem naine. Ta tuli minu juurde ja ütles, et tahab minu kõhtu katsuda. Mu kõhuvalu oli tol hetkel 10 palli 10st ja hooldaja oli täiesti kogemata läinud ühe näpuotsaga vastu minu kõhtu ja olin valust agoonias. Ma ütlesin, et mitte mingil juhul ma ei luba seda. Tema ütles, et ta peab ja hakkas oma kätt mulle kõhtu suruma. Mul ei jäänud muud üle kui tema käsi füüsiliselt tagasi suruda ja öelda, et ma ei luba oma kõhtu katsuda. Ja seejärel see tegevus kordus oma 4-5 korda - tema surus oma kätt minu kõhu poole, öeldes, et ta peab, mina surusin tema kätt oma kõhust eemale ja ütlesin, et ma keeldun. See vaidlus ja surumine läks aina intensiivsemaks ja lõpuks ma hüüdsin, et palun pange kirja, et ma keeldun ja võtan ise vastutuse oma surma eest. Selle peale ta tõepoolest lahkus koheselt arvuti taha ja pani selle ilmselt kirja, sest edaspidi kõik osakonnas teadsid, et ma olin kõhu katsumisest keeldunud. Antud vahejuhtum oli äärmiselt ebameeldiv. Kas see on normaalne, et ma pidin füüsiliselt end kaitsma???!!! Ei piisanud suusõnalisest keeldumisest! Ei piisanud ühekordsest käe eemalelükkamisest! Ega kahekordsest! See oli ju absoluutne füüsiline vägivald minu suhtes. Õnneks ma tean meditsiiniinimesena oma õigustest ja seni kuni minu teovõimet pole ära võetud, võin verejooksu surres ka vereülekandest keelduda. Rääkimata sellest, et võin meeletu kõhuvalu korral keelduda sellest, et arst saab teada, kui mitu cm mu emakas kokku on tõmbunud. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui ebameeldiv selline käitumine oli. Ja kui vägivaldne. 

Mina olen keelekida lõikamise ning K-vitamiini süsti poolt. Samas tundus minu jaoks imelikuna, et need asjad tehti minu lapsega ära siis, kui ma olin veel teadvuseta. Mis veel hullem, mind ei informeeritudki nendest asjadest. Seda, et mu lapsel oli keelekida lõpuni kinni ja see lõigati lahti, sain teada alles päevi hiljem juhusliku vestluse käigus imetamisnõustajaga. K-vitamiini süsti kohta küsisin ise pärast operatsiooni. Minu arvates võiks planeeritud üldnarkoosi puhul ema sellistest asjadest eelnevalt informeerida (kui lapsel peaks keelekida kinni olema, lõikame selle lahti; kas soovite K-vitamiini süsti või soovite suukaudselt K-vitamiini andma hakata) ja pärast toimumist tuleks ema ka tehtud protseduuridest informeerida. Teatavasti on see ju lapsevanema valida, kas ta soovib, et lapsele tehakse K-vitamiini süst või annab suukaudselt. See, et K-vitamiini tuleb pärast sündi manustada, ja see, et mina olen pärast operatsiooni kontaktivõimetu, oli ju ette teada, seega oleks saanud selle enne operatsiooni kokku leppida. Samuti ei oleks see võtnud kellelgi tükki küljest, kui nad oleksid mind informeerinud, et lapsel lõigati keelekida lahti. Kuna mina oleksin valinud nii nagu arstid tegid, pole antud kirjatükk mitte kaebus, vaid lihtsalt suur hämmeldus. Miks mulle ei antud valida, kumba varianti K-vitamiini ma oma beebide anda sooviksin? Miks mind isegi tagantjärgi ei teavitatud, et minu lapsel oli keelekida kinni? See on ikkagi oluline informatsioon minu lapse kohta, mida lapsevanemal on õigus teada. 

27.jaanuaril sain intensiivist palatisse kl 20 õhtul. Mu valud olid nii suured, et ma polnud end senimaani sentimeetritki liigutanud. Laps toodi minu juurde palatisse ja ma leidsin end olukorrast, kus ma ei suutnud end liigutada, kuid mu laps oli nutust hüsteerias. Hädaabinuppu osakonnas pole!!!!!!! Minu arvates täiesti ennekuulmatu!!!! Kuidas sellist asja põhjendada?! Abi kutsumiseks tuli helistada. Sellises seisundis polnud mul mingit võimalust telefonini küündida. Palusin palatikaaslast, et ta minu eest helistaks. Mis oleks saanud, kui mul poleks olnud palatikaaslast? Või kui palatikaaslane oleks ka olnud kehvas seisus? Igatahes tõi ämmaemand mulle pudeli ja aitas beebi minu juurde voodisse sättida. Seejärel taipasin, et keegi ei hakka iga 2h tagant mulle pudelit tooma, viima, last voodisse tõstma, mähkima. Läbi meeletute valude tõusingi voodist püsti ja hakkasin lapse eest hoolitsema. Kui mu lapse nutt poleks mind kannustanud, poleks ma end ilmselt nädal aega millimeetritki liigutanud. Ühelt poolt vaadates on ju arstlikust seisukohast hea, et patsient hakkab võimalikult vara liigutama (trombioht väheneb jne), aga see valu, mis ma taluma pidin, oli üleloomulik (pärast tuli välja, et see valu, mis mind halvas, ei olnud tavaline kõhuoperatsiooni järgne valu, vaid tegu oli eriti raskekujulise närvivaluga). Tundsin end väga abitu ja üksijäetuna. Oli ime, et ma kokku ei kukkunud. Operatsioonile eelnenud ööl olin hirmu tõttu maganud 2h. 27.jaanuaril magasin 2x5 minutit ja olin teadvust kaotamas. Imetamisnõustaja ütles, et võin ju ämmaemandale helistada, kui asi väga hulluks läheb, ja paluda neil laps paariks tunniks enda juurde võtta. Sellele järgneval ööpäeval magasin umbes 2x1h. Kui lõpuks helistasin ämmaemanda numbril, et olen täiesti magamata ja kokku kukkumas ja kas oleks võimalik last nende hoolde jätta paariks tunniks, siis vastus oli: "Kindlasti mitte!" Olukorras, kus tugiisikut osakonda ei lubata, peaksid tugiisiku töö ära tegema ämmaemandad/õed. Nii ei saa ju, et lõhkilõigatud vastne ema jäetakse beebiga täiesti üksinda. Kui ämmaemandad aidata ei saa, tuleb naise juurde lubada tugiisik. Muud varianti lihtsalt pole. Ei saa nii, et kuna on covid, siis naised enam valu tunda ei tohi.

28. ja 29.jaanuari ämmaemandad olid väga ebameeldivad. Otseselt kumbki ämmaemand mind ei sõimanud, roppe sõnu ei kasutanud jms. Aga nad panid mind nii halvasti tundma, et mõlemal päeval nutsin ja unistasin kojusaamisest. Ühe ämmaemandaga toimus vaidlus peamiselt sel teemal, et pean ära otsustama, et kas hakkan imetama või pudelit andma. Samuti nõudis ta, et annaksin lapsele vähem pudelit (tiheduselt ja koguseliselt), kuid samas nõudis, et laps võtaks rohkem kaalu juurde (beebi kaalukaotus oli 3,2-4,7% terve osakonnas viibitud aja jooksul ehk vähem kui normiks loetav keskmine). Ämmaemand tuli hommikul minu palatisse ja ütles, et ma pean koheselt ära otsustama, kas hakkan imetama või pudelit andma. Ja kui hakkan pudelit andma, pean koheselt tableti ära võtma (rinnapiima tekkimist pärssiva tableti). Siis ta küsis, et millal ma duši alla lähen. Ütlesin, et ehk õhtul. Tema ütles, et ei, kohe lähen duši alla ja võtan plaastri ära ja tema tuleb enne lõunat kontrollima - see on ju viis, kuidas rääkida 3-aastase lapsega!!! Mul oli raseduse ajal olnud insuliinsõltuv rasedusdiabeet ja kui ta kabinetti sisenes, siis ma just hetkel mõõtsin enda veresuhkrut, mis oli 6,9. Ta hakkas pahandama, et eile oli mul 6,9 ja kui on ühe korra olnud alla 7,2, siis ei tohi ma enam kunagi oma veresuhkrut mõõta. Ma ütlesin, et mina soovin ikka mõnda aega mõõta (minu enda raha eest ostetud vahendid ja minu enda keha). Tema ütles resoluutselt, et ma ei tohi enam kunagi veresuhkrut mõõta! Olgu öeldud, et paraku olen siiani diabeetik. Siis ta ütles, et ma heidaks selili. Ütlesin, et ma ei soovi, et ta mu kõhtu katsuks. Tema ütles, et mina heitku pikali ja tema ise otsustab, mis ta minuga teeb. Kas see on normaalne käitumine???? Seejärel oli meil vaidlus opioidide teemal. Arst oli mulle öelnud, et muudab minu lühitoimelise opioidi pikatoimeliseks opioidiks, mida tuleb võtta iga 8-9h tagant. Ma ütlesin, et teeme siis 8h tagant. Leppisime kokku, et kui 6tunnine lõpeb, saan esimese pikatoimelise, mida hakkan iga 8h tagant võtma. Mu lühitoimeline lõppes kl 13 päeval. Ja kui ma ämmaemanda käest küsisin oma pikatoimelist kl 13, siis ta ütles, et alles õhtul saan pikatoimelise ja iga 12h tagant. Ma ütlesin, et arst oli öelnud, et saan kl 13 ja iga 8h tagant. Palusin tal arsti käest üle küsida, aga seda ta ei teinud ja lõppkokkuvõttes tekkiski segadus nende ravimitega, kus ühel päeval sain liiga suure doosi ja järgmisel päeval ei antud enam üldse. See ei olnud minu süü, et arst mulle valeinformatsiooni andis (ma ei süüdista siinkohal üldse arsti, vastupidi). Igatahes arst niimoodi mulle ütles. Ja ämmaemandal oleks piisanud, kui ta oleks arstiga üle täpsustanud või kui ta oleks näidanud mulle ravimi infolehte, et seda tuleb iga 12h tagant võtta. Kui ma ise netist infolehe üles otsisin, siis ma uskusin ämmaemanda sõnu, aga miks ma oleksin pidanud ämmaemanda juttu uskuma, kui pool tundi varem oli arst teist juttu rääkinud. Pealegi polnud mingit põhjendust sellele, miks ma kl 13 ei oleks võinud saada oma esimest pikatoimelist. Pean mainima, et ämmaemand ei olnud enam tol õhtupoolikul minu vastu eriti õel. Ma ei tea, mis temas sellise meelemuutuse põhjustas, aga igatahes õhtul ma tema pärast enam ei nutnud.

Igatahes oli osakonnas viibitud aeg tõeliselt kohutav. Mind koheldi kui teovõimetut last, kelle üle teostati järelvalvet ja pidevalt pahandati ja otsiti vigu.

Mul oli keisrihaavast umbes paar sentimeetrit allpool, vasakpoolses nurgas, meeletu närvivalu. See hakkas keisrilõikuse järgselt õhtupoolikul ja kestis umbes 5 päeva. Esimesed 3 päeva oli see valu meeletult tugev. 9-10 palli 10st. Ma võtsin maksimumannuses paratsetamooli ja ibuprofeeni ning oksükodooni (narkootiline valuvaigisti; kasutusel ka näiteks vähihaigetel) olin lausa üleannustanud arusaamatuse tõttu - need ei avaldanud mitte mingisugust mõju minu närvivalule. Seda tean seetõttu, et tänu nn üledoosile jäeti mind sellest narkootilisest valuvaigistist ilma ja valu oli sellele vaatamata 100% sama tugev. Valu ei olnud õnneks pidev. Paar korda tunnis olid sellised 10-minutilised valuhood. Need olid nii tugevad, et oigasin nende ajal ning hingasin läbi suu (palatikaaslane pidas mind ilmselt ogaraks). Ma liikusin haiglas olles ringi vaid kägaras, küürus seljaga kõndides, sest valu ei lubanud mul end sirutada. Lisaks olid mul meeletud seljavalud. 

30.jaanuaril oli lõpuks tööl sõbralik ämmaemand ja ma tänasin kõiki taevaseid vägesid.

Kõige rohkem tahan tänada imetamisnõustajat, kes käis minu juures 28.jaanuaril ja 30.jaanuaril. 29.jaanuaril oli tal vaba päev. Kui ta tuli, siis mul oli tema suhtes kohene eeltõrge, sest ma teadsin, et ilmselt ta hakkab mind veel rohkem survestama kui kõik eelnevad ämmaemandad kokku. Aga oli vastupidi. Tegu oli kõige sõbralikuma inimesega maamunal, kes ei mõistnud hukka, kuulas, oli rahulik, sõbralik, naeratav, kaastundlik. Neid sõnu lihtsalt ei jätku, et teda kirjeldada. Kuna olen ise ka õpingute raames kuid ja kuid haiglas töötanud, siis tean, et ta ületas oma ametipiire (heas mõttes). Ehk ta mitte ei huvitunud patsiendist vaid imetamise teemat silmas pidades, vaid teda huvitas patsient tervikuna. Ta tundis siiralt huvi ka ema tervise pärast, nii vaimse kui füüsilise. Tal oli patsiendi jaoks aega. Jällegi, meditsiiniinimesena ja olles süsteemi näinud seestpoolt, ta on inimene, kes jookseb end patsientide vahel lõhki, sest ta on nii suure südamega ja nii hooliv. Ta vabandas ka oma kolleegide halva käitumise pärast, mis mind endast välja oli ajanud.  Tegu oli äärmiselt targa spetsialistiga,  osakonna parima töötajaga, kes üldse ei puhkanud, aina sõelus patsiendide vahel ja andis oma parima, et kõik emad ja beebid oleksid õnnelikud. 

Kui arst ütles mulle, et saan kolmanda päeva hommikupoolikul haiglast välja, siis valdas mind meeletu kergendustunne ja rõõm. Söögitädi aitas mind osakonnast välja kõigi minu kompsudega. Ta silmnähtavalt nautis oma erilist rolli. Ütles, et temal on ka üks Lisete (oli vist lapselaps). Ütles, et nad ootavad mind varsti jälle järgmist last sünnitama. Naeratasin talle vastuseks, aga südames olin tänulik, et ma ei pea enam mitte kunagi sinna osakonda tagasi minema.