Nädalad 33-39

 Kui esimene insuliinisüst tõmbas mu näidud automaatselt alla, siis mida suuremaks süstitavad ühikud läksid, seda kõrgemaks tõusid minu näidud. Kahtlustasin Somogyi efekti. See on siis olukord, kus insuliin langetab veresuhkrut liiga palju ja keha tõstab seetõttu ise veresuhkrut, mille tagajärjel tõuseb veresuhkru tase liiga kõrgele. Fakt, et insuliini süstimine põhjustas veelgi kõrgemaid näitusid, tegi mind nõutuks ja põhjustas taas palju pisaraid.

33.nädalal oli mul taas päevastatsionaari aeg. Sel korral oli taas pulss 136. Pidin taas andma uriiniproovi ja siis saadeti ultraheli tegema. Lisete oli uue tähtaja järgi 51 tsentiili. Ta oli kolme nädalaga kasvanud umbes 700 grammi ja oli nüüd 2175 grammi. Küsisin, et kas ma saaks ka Lisete nägu näha.  Lisetel olid suured punnis põsed. Arst ütles teda vaadates, et ta on juba kõvasti rasva kogunud:) Arst ütles, et nina on tal lössis vastu emakaseina:) Lootevedelikku oli ka juurde tulnud (kuigi peaks vähenema), aga seda ei olnud veel liiga palju. Lootevedeliku liiga suur hulk on üks rasedusdiabeedi tüsistusi. Lugesin, et kui ema veresuhkur on kõrge, siis loode pissib palju. Ühesõnaga ultraheli oli korras ja lapsega oli kõik korras. Osakonnas tehti mulle KTG. Ka see oli korras. Vahepeal tõusis Lisete südamelöögisagedus 180 peale, sest ta mässas nii palju. Ma siiani ei tunne 90% Lisete liigutusi, aga KTG all oli kuulda, kui palju Lisete sahmerdas. Ehk mu muidu väga vaikne beebi oli vägagi toimekas. Seejärel pidin andma täiendava uriiniproovi, sest esimesest leiti valku. Küsisin, et kas mulle tehakse ka vereanalüüs. Ei tehtavat. Seejärel siiski pidin vereanalüüsi ka andma, just selle valgu tõttu uriinis. Riskirasedate arst ütles, et ma insuliini annust esialgu kolmekordistaks ja kokkuvõttes umbes viiekordistaks. Mulle öeldi, et kui analüüside vastused on korras, siis nad ei ootagi mind enam päevastatsionaari tagasi. See tuli mulle suure üllatusena, sest haiguseid oli mul ainult lisandunud, mitte vähenenud. Arst lubas analüüside vastuste osas helistada. Koduteel nägin neid juba digiloost. Minu maksanäitajad olid taas tõusnud. Seni siis raseduse ajal 5 maksanäitajate vereproovi - liiga kõrge, normaalne, liiga kõrge, normaalne, liiga kõrge. Glükoosi oli uriinis sama palju nagu eelmine kord TÜK-is - 5 mmol. Valku samuti sama palju (vähe). Veidi oli uriinis ka leukotsüüte üle normi. Kõige toredam oli see, et kui 3 nädalat tagasi olin aneemik (tavainimese mõistes, rasedate miinimum veel käes ei olnud), siis nüüd oli mu hemoglobiin tõusnud raseduseelsele tasemele! Seda kõike tänu sõbranna soovitusele võtta Nõgeli superraua tablette. Olin nii tänulik sõbrannale ja olin tulemusest vägagi šokeeritud. Tean ju, et hemoglobiin langeb raseduse käigus aina madalamale. Seega eeldasin, et kui võtan rauatablette, siis kui satun heade tablettide peale, siis heal juhul näit püsib stabiilsena ja ei lähe enam madalamaks. Suuur oli minu üllatus, et kolme nädalaga läks näit aneemiast normi. See on seda imestusväärsem, et tegu on taimse rauaga (nõgestest). Ja pean mainima, et erinevalt tavalistest rauatablettidest ei tekita need kõhukinnisust ega iiveldust. Arst ka helistas ja ütles, et kõik on korras.

Järgmisel päeval läksin oma tavagünekoloogi ja ämmaemanda vastuvõtule (riskirasedana mulle vaid ämmaemanda vastuvõttudest ei piisa). Eks see üsna mõttetu visiit ole, sest seal ei tehta midagi, mida ma ise kodus ei saaks teha. Saan kodus end kaaluda, mõõta vererõhku, kõhu ümbermõõtu ja isegi emakapõhja kõrgust. Ainus, mida ma teha ei saa, on dopler, aga selle asemel tehti mulle ju eelmisel päeval KTG. Taas andsin uriiniproovi. Kuigi minu hommikune veresuhkur ei olnud paremuse poole muutunud, oli sel korral uriinis glükoosi 3 mmol. See oli meeldiv uudis, sest eelmisel korral oli Meditas mul uriinis glükoosi 17 mmol. Mul õnnestus välja kaubelda ka veel üks ultraheli enne sünnitust. Ämmaemand arvas, et jaanuari alguses nad helistavad ja panevad aja. Ma ütlesin, et ehk nad helistavad ikkagi kohe, et äkki on järjekord. Günekoloog nõustuski helistama ja selgus, et esimene vaba aeg ongi alles peaaegu kuu aja pärast. 

Sellest järgmisel päeval oli mul anestesioloogi aeg. Ma olin selle pärast kõige vähem närvis, sest eeldasin, et ta kuulab südant ja ütleb, mis ravimit millal alustada/ lõpetada, et operatsioon läheks hästi ja kõik. Ma olin väga põhjalikult uurinud spinaalanesteesia ja üldnarkoosi plusse ja miinuseid nii emale kui lapsele. Uuringute kohaselt on lapse riskid mõlemal juhul samasugused. Ema riskid on veidi erinevad. Nimelt esineb üldnarkoosi puhul veidi suurem verekadu, veidi suurem võimalus operatsiooniaegseks oksendamiseks ja sellega kaasnevaks aspiratsiooniks ning valud hakkavad pärast operatsiooni varem vaevama. Spinaalanesteesia puhul võib vererõhk operatsiooni ajal järsult langeda ja see põhjustab üle kogu keha treemorit ehk värisemist (sageli tuleb raseda käed näiteks kinni siduda jms). Spinaalanesteesia ajal võib rase tunda kerget valu või ebamugavust. Spinaalanesteesia järgselt esineb rohkem oksendamist ja peavalu. Kui rasedatelt küsida, et kas nad kordaksid vajadusel protseduuri järgmise rasedusega, siis rohkem sünnitanuid vastab jaatavalt üldnarkoosi puhul. Vanasti tehti kõik keisrilõiked üldnarkoosis, praegu on eelistatum variant spinaalanesteesia, eelkõige nahk-naha kontakti seisukohalt, sest üldnarkoosi järgselt seda teha ei saa. Ka praegu toimuvad kõik erakorralised keisrid üldnarkoosis, sest see on kiirem. Teatavasti ka kõik loomade keisrid teostatakse üldnarkoosis. 

Esmalt anestesioloog küsis, et millal mul on keisrilõike tähtaeg. Ütlesin, et 27.jaanuaril. Selle peale pööritas ta silmi, et miks mind nii vara saadeti (aega on veel 40 päeva). Seejärel keskendus ta minu kõrgele pulsile, mis tol hetkel oli 120 ringis. Küsis, et miks ma pulssi alandavat ravimit ei võta. Rääkisin siis talle loo Lisete kasvupiiratusest ja et seetõttu ei saa ma seda ravimit võtta. Arst ütles, et peaksin ikkagi seda ravimit võtma, sest sellise pulsi juures ei saa laps piisavalt toitu. Siis ta ütles, et kas ma võtaksin seda ravimit vähemalt 5 päeva enne operatsiooni. Ütlesin, et ei saa seda ammugi teha, sest ravimi infolehel on kirjas, et ravim tuleb katkestada vähemalt 3 päeva enne sünnitust, sest kui seda ei tehta, võib see põhjustada lootel väga tõsiseid tüsistusi. Arst pööritas jälle silmi. Seejärel hakkas ta rääkima spinaalanesteesiast. Ütlesin, et ma soovin üldnarkoosi. Ta küsis, et kas ma soovin seda, et mu laps ei hakkagi hingama. Selline küsimus tuli mulle nagu välk selgest taevast. Siis ta küsis: "Kas sulle on oluline lapse või enda heaolu?" Vastasin, et mõlema heaolu on mulle oluline. "Ahah," vastas anestesioloog. Mingi hetk ta küsis, et kas ma soovin enne operatsiooni ka rahustit. Ütlesin, et ei soovi, sest see on lapsele parem. Ta ütles, et mis mul lapse heaolust, kui ma teda nagunii tappa soovin. Seda, mida ma seal kabinetis läbi elasin, on võimatu kirjeldada. Hakkasin koheselt uksest väljudes nutma, kliinikumis sees. Ja nutsin läbi lumesaju koju jalutades ning jätkasin nutmist ka kodus olles. Kolm tundi nutsin ja nüüd on mul sellest peavalu ja silmad valutavad. Seda, kuidas see arst mind tundma pani, on võimatu sõnadesse panna. Lõpuks lugesin veel teadusartiklid üle ja olen nüüd veidi rahulikum. Ta oli digilukku kirjutanud, et kuulas mu südant ja kopse ja seal oli kirjeldatud mu südamerütmi ja hingamiskahinat, aga tegelikkuses ta ei kuulanud ei südant ega kopse ega üldse mitte midagi.

36.nädalal käisin günekoloogi juures, siis leiti mu uriinist nii glükoosi, ketokehasid, leukotsüüte kui ka erütrotsüüte. Lisaks oli mul vererõhk kõrge. Aga kuna kõike oli vähe, siis ette ei võetud midagist.

36.nädalal oli mul ka migreen, mille aura kestis tavapärase 10 minuti asemel 4 tundi!!! 4 tundi!!! Ma polnud isegi kuulnud, et aura võib nii kaua kesta. Aga järgnenud peavalu polnudki tavapärasest kuigi palju hullem.

Märkasin digiloos, et riskirasedate arst oli teinud sissekande 29.detsembril, et ta kutsus mind 28.detsembril vastuvõtule. Tegelikkuses polnud meil mitte mingisugust sellist kokkulepet. Kirjutasin siis talle kirja, et meil ju polnud kokku lepitud mingit vastuvõtuaega ja küsisin ka, et mida tema arvab minu väga hullude näitudega uriiniproovist. Vastust ma tema käest kunagi ei saanudki.

37.nädalal oli mul ultraheli, kus Lisete oli juba 3100 grammi ja 62 tsentiili. Tahtsin ka pilte tellida, aga ta ei näidanud ka sel korral oma nägu. Nii et kõige esimene ja viimane kord tema nägu näha oligi 20.nädalal ja siis ta ka liigutas ja pilt sai jube udune:)

38.nädalal günekoloogi vastuvõtul oli mu uriin ja vererõhk perfektselt korras. Nagu võluväel oleks terveks saanud:) Kõhuümbermõõt ei olnud võrreldes eelmise visiidiga kasvanud. Kokku kasvas kõhuümbermõõt raseduse jooksul täpselt 40 cm ja kaalu tuli juurde 100g rohkem kui 30 kg. Peaaegu kogu kaal tuli juurde raseduse esimeses pooles. Emakapõhja kõrguse maksimumiks jäi 36 cm.

Kuidas ma ennast siis raseduse lõpus tundsin? Esiteks tuli mul raseduse lõpupoole iiveldus tagasi. Küll 10 korda väiksem kui see, mis raseduse alguses oli, aga siiski ebamugav. Õnneks ma vähemalt ei oksendanud. Teiseks läks mu refluks nii hulluks, et pidin iga õhtu Gasecit võtma. Kolmandaks hakkas mu põis alla andma. Neljandaks higistasin öösiti meeletult. Viiendaks olid mul mõned ninaverejooksud. Kuuendaks ei ilmutanud ka minu rasedusnohu mitte mingisuguseid taganemismärke. Seitsmendaks muutus mu raske ja teistele kuuldav hingamine veelgi raskemaks. Hingasin nagu väga paadunud suitsumees. Isegi mind ennast häiris juba mu hingamine. Nii kuuldav ja nii raske.

Insuliiniannuseid pidin järjest suurendama. Kuni lõpuks 38.nädalal näidud kontrolli alla sain. Ja ma ei teagi lõpuni välja, et kas näidud sain kontrolli alla seetõttu, et lõpuks sain doosi õigeks. Või seetõttu, et platsenta hakkas veidi feilima. Igatahes oli ülim rõõm, kui lõpuks näidud normi läksid.

Ka vererõhk, mis oli vahepeal kõrgemapoolne, oli taas pigem madal. Isegi pulss läks päris lõpus peaaegu tavainimese normi piiridesse. Võimalik, et need langesid ka seetõttu, et mu veresuhkur oli kontrolli all, sest seda ma avastasin, et vererõhk oli mul sõltuv veresuhkru tasemest. Kõrge veresuhkur põhjustas ka kõrget vererõhku. 

Mis oli hea, oli see, et kui raseduse keskel tekkisid mul pikalt kõndides seljavalud, siis raseduse lõpus mul seljavalusid ei olnud. Aga mul on seljavalud alati kehakaaluga seotud olnud. Mida paksem, seda vähem valusid. Just sedapidi.

Ja üleüldse hindan ma raseduse 3.trimestrit  esimese trimestriga võrreldes kökimökiks. Mitte seetõttu, et 3.trimester oleks kerge olnud, vaid seetõttu, et 1.trimestrist midagi jubedamat on raske ette kujutada.