Nädalad 15-23

 Nonii... iiveldus on mul vahel ikka, aga oksendanud pole ma enam tõesti alates 10.nädalast. Iiveldust ei esine iga päev ja kui esinebki, siis vaid paar tundi maksimaalselt. Lisaks on see iiveldus väga minimaalne võrreldes varasemaga. Ma ei pea ka enam iivelduse tõttu sööma, samuti pole mul mingeid hirmsaid isusid. Lihtsalt on enamus ajast hundiisu ja söön 3x rohkem kui enne rasedust. Mida väiksemaks läks iiveldus, seda suuremalt tuli tagasi magusaisu. Nii et kui esimesel trimestril sõin põhimõtteliselt vaid soolast, siis nüüd olen tagasi oma tavapärase magusaarmastuse juures. Kaalu tuleb juurde küll umbes 2x rohkem kui peaks, aga võrreldes esimese trimestri meeletu kaalutõusuga on siiski olukord väga hea. 

Üks suurimaid asju sel ajaperioodil olid loote esimesed liigutused. See oli 17.nädalal. Istusin WC-poti peal kägaras (küünarnukid reite peale toetumas) ja tundsin kolme nõrka lööki oma alakõhus. Järgmisel päeval oli mul ämmaemanda aeg ja ta arvas, et see, mida tundsin, võisid olla küll looteliigutused. Siis oli mingi 2 päeva vahet ja siis tundsin jälle midagi. Alguses oligi iga 2 päeva tagant umbes midagi väga õrna. Ainult õhtuti väga vaikselt selili lamades. Siiani pole minu beebi hakanud meeletult palju ega meeletult kõvasti liigutama. Enamasti liigutab hommikuti, kui ma üles ärkan (mitte alati). Päeval ei liiguta peaaegu mitte kunagi. Ja siis õhtuti enne mu uinumist. Enne uinumist on kõige tavalisem ja tugevam liigutamine. Olen mõned korrad suutnud tunda beebi liigutamist ka nii, et panen käe kõhule ja tunnen, et beebi liigutab. Kui ma päeval jalutamas olen, siis tunnen beebit sageli pööramas. See on selline väga-väga imelik tunne. Selline sõnulkirjeldamatu tunne, sest seda pole ma kunagi varem elus tundnud ja see ei sarnane ka löökidele. Hirmus pissihäda tekib ka siis, kui ta pöörab. Ja need pööramised on alati kõndides. Löögid jällegi alati rahulolekus, enamasti ainult lamades. 

Ma ootasin loote anatoomia ultraheli nii-nii-nii väga. Lihtsalt ei jõudnud ära oodata. Ma tahtsin nii väga teada, kas minu lapsega on kõik korras. Samuti ei suutnud ma ära oodata, et teada saada lapse sugu. Lapse sugu oli mulle niiiiiiiiiiii tähtis. Ma olen alati soovinud endale tüdrukut, aga olin millegipärast kindel, et on poiss. Lihtsalt minu kiusamiseks. Lisaks olin kindel (arvestades seda, kuidas mu elus kipuvad asjad alati viltu minema), et ultraheli ajal on beebi sellises asendis, et sugu ei ole võimalik kindlaks määrata. Kuigi ootasin seda ultraheli meeeeletult, siis minu üllatuseks ei olnud ma isegi 1% nii närvis, kui ma olin Oscari ultraheli (12.nädala ultraheli) ajal. Ilmselt seetõttu, et olin juba beebi liigutusi tundnud ja mul oli suurem usk sellesse, et kõik on korras. Ultrahelitehnik oli väga põhjalik ja kõik oli beebiga korras. Ainult et beebi oli väga väike. Ainult 18 tsentiili ehk 82% beebidest on minu beebist suuremad. See tegi mind väga murelikuks, sest minu suguvõsas pole lühikesi ega kõhnu inimesi ja ka kõik beebid on sündides olnud 4-6kg. Kui tehnik oli jõudnud kõik muud asjad ära vaadata, siis ta küsis, kas soovin lapse sugu teada. Loomulikult soovisin. Ta ütles, et on tüdruk. Vaatas veel korra ja ütles, et jah, poiste asju ei paista kusagil. Ma lihtsalt ei suutnud oma õnne uskuda. Ja kuigi ma kuulutasin kõigile kohe, et sündimas on Lisete, siis väike hirm oli hinges ikka, et äkki ikkagi tehnik ei näinud õigesti. Selliseid lugusid on palju, et ostetud on kõik roosad asjad ja sünnib poiss:) Igatahes oli uudis, et sünnib tüdruk, nii ootamatu ja uskumatu, et mul kulus nädalaid, et uskuma hakata, et tõesti sünnib tüdruk. Ma olin end nii harjutanud mõttega, et tuleb poiss, et lausa veidi kahju oli mõelda, et Tristanit ei sünnigi. Poja nimeks oli mul siis mõeldud Tristan ja tüdruku nimeks Lisete. Tristani nime peale tulin ma raseduse ajal. Lisete oli mul olemas juba lapsepõlvest. Olin umbes 4aastasena näinud vanaemaga televiisorist teatrietendust, kus oli teenjatüdruk Lisete. Pärast selle vaatamist sattusin ma teenijatüdruku ametist vaimustusse. Käisin vanaema ja vanaisa ja onu juures vaheldumisi ja ütlesin, et olen teenijatüdruk Lisete ja palun andke mulle mingeid töid teha. Vanaema ja vanaisa ei leidnud mulle mitte ühtegi tööd. Onu aga lasi mul sokke pesta ja õues tema pealt sääski tappa. Raha sain ka vastutasuks. See tegi mind jube õnnelikuks. Mäletan, et jõulude ajal sain isegi kingitusi, mille peale oli kirjutatud Lisete. Nii et olen Lisetet oodanud juba umbes 30 aastat. Ma ei kujutaks eales ette, et mu tütrel oleks mõni muu nimi. Nii ilus ja nii lihtne ja samas suhteliselt haruldane nimi. Ma tellisin ultrahelipildid ja -videod ka. 25.50€ tuleb tasuda TÜ Kliinikumis, kui soovid oma lapsest pilte saada. Ise pildistada ei tohi. Vot niimoodi teenib TÜK rasedate pealt raha... Igatahes sain imeilusa 3D pildi ja mõned 2D pildid ja mõned videod. Ühe video peal sügas Lisete oma nina. See oli minu lemmikvideo. Nii väike ja teeb sellist asja!

Pärast ultraheli käisin ka riskirasedate arsti juures, kellele ütlesin, et soovin oma eelneva insuldi ja südameprobleemide tõttu keisrilõiget. Arst ütles, et ta ei ole hetkel selle otsuse poolt ega vastu ehk siis ta oli vastu. Digiloost võisin näha, et ta oli mulle pannud rasedusaegse psüühikahäire diagnoosi. Muidugi vastuvõtul soovitas ta mul samuti minna hoopis psüüholoogi juurde, et sünnitamishirmuga tegeleda. Paraku ei ole mul hirm valu ees, vaid mul on hirm suremise ees või halvatuksjäämise vms ees.  Teatavasti põhjustas minu insuldi psüühiline ja füüsiline stress. Sünnitus aga pole midagi muud kui suur füüsiline ja vaimne stress. Ma nüüd ei teagi, kust veel leida kedagi, kes keisrilõike määraks. Plaan on minna silmaarsti juurde (mul on hulga erinevaid silmahaigusi, üks hullem kui teine, lisaks on silmanägemine raseduse ajal tunduvalt halvemaks läinud). Kui õnnestub, siis ka kardioloogi juurde. Ja kui tulebki sünnitada, siis tuleb leida hea advokaat, kes nõuaks minu surma korral Lisetele kopsaka valuraha:) Aga loodame, et nii hulluks asjad siiski ei lähe;) Riskirasedate arst tegi ka taas vereanalüüsi. Mu maksanäitajad olid taas korrast ära. Samas ei süstinud ma enam Clexanet. Minu kirjale maksanäitajate tõusu kohta arst ei vastanud. Ma otsustasin, et ju see tõus on tingitud maksa rasvumisest. Olen ju nii palju kaalus juurde võtnud. Samuti otsustasin lihtsalt mitte muretseda ja seda fakti ignoreerida. Samuti oli mu D-vitamiin endiselt lootusetult madal (vaatamata sellele, et võtan iga päev 6800 ühikut (Eestis on soovitatav norm 400!!!) ning et just oli lõppenud suvi, mil ma iga päev päikesekreemita mitu tundi päikesepaistel jalutasin). Otsustasin lisaks toidulisanditele hakata ka sööma muna, maksa, rasvast kala ning jooma D-vitamiiniga rikastatud piima. Eks näis, kas järgmise vereproovi ajaks on midagigi paremaks läinud.

23.nädalal olin Tallinnas. Mul oli alati plaan minna 26. ja 32.nädala vahel dr Šoisi juurde loote 3D ultrahelisse. Siis aga mõtlesin, et ma ei riski suure kõhuga Tallinna ja Tartu vahel enam sõeluda. Seega mõtlesin õnne proovida ja helistasin sinna registratuuri ja küsisin, et ega neil pole selleks päevaks aega vabanenud. Saingi aja 1,5h pärast. Dr Šois rääkis tõesti vaikselt (nagu ma varasemalt lugenud olin, pidin sageli üle täpsustama, et mida ta ütles), aga oli igati professionaalne ja meeldiv inimene. Selgus, et minu Lisete oli kasvult 10 päeva maha jäänud oma arengust. Tähtajaks pidi muidu olema 27.01, aga tema mõõtude järgi oli tähtaeg 06.02. Dr Šois uuris Lisetet väga põhjalikult kõikvõimalike väärarengute suhtes. Lisete anatoomia ja füsioloogia oli perfektne. Samuti uuris ta seda, kuidas nabanöör funktsioneerib ning ka seda, milline on Lisete heaolu. Kõik oli väga hea. Mõni asi oli lausa nii hea, et oli graafikust väljas. Ehk siis ta ei leidnud ühtegi põhjust, miks Lisete ei kasva. 3D ultraheli teha ei saanudki, sest Lisete oli halvas asendis selle jaoks. Ainus nali, mille arst tegi, oli see, et ta ütles, et Lisete on tüüpiline naine, suu matsub kogu aeg:) Seega lahkusin tema kabinetist suure rõõmu ja murega: Lisete on arengus maha jäänud, samas on nii tema kui ka tema toitumisega kõik korras.